Need ei ole minu sõnad

*Kujutlegem, milline oleks elu ühegi vaenlase või takistuseta. Võib-olla tundub see alguses päris tore ning paari kuu vältel võiks seda ju katsetada. Kui aga inimest jätkuvalt sel viisil (nagu last) kohelda, muutub ta peagi sültjaks massiks, kelle vaimne ja emotsionaalne arengutase vastab vasika omale. Just eluvõitlus teeb inimesest selle, kes ta on, ning vaenlased ja takistused on need, kes panevad meid proovile.

*"Borgia aadlisuguvõsa võimu ajal kestis Itaalias kolmkümmend aastat pidev sõda, vägivald, tapatöö ja veresaun - aga just nemad andsid maailmale Michelangelo, Leonardo da Vinci ja renessansi. Šveitsis valitseb vennaarm, viissada aastat demokraatiat ja rahu, ning mis on selle tulemus? Käokell!"(Graham Greene)

Mille ma võtaks kaasa?

Minu valik oleks eelkõige praktiline - ei mingit pahna, mida ma kasutaks vaid korra. Ei midagi sellist, millest ma tegelikult ei hooli - jätaksin selle kellelegi teisele. Oleksin kriitiline ka asjade suhtes, mis esmapilgul tunduvad mulle olulised, aga mille olemasolu olen mingil ajal unustanud.
Vajaksin vaid üksikuid asju. Selliseid, milleta ei saaks ma eales hakkama, või mis on asendamatud. Ainuke asi, mis minuga alati kaasa reisib, on üks sinine kaelkirjak, kellel otsest kasu polegi. Ta oskab lihtsalt õigel ajal vait olla ja noogutada, kui teab, et ma seda ootan.


*Lähme õue ja vaatame, kas lind situb pähe või ei. Selles mõttes, et siis kui situb, tähendab see õnne.
*Armudes petab inimene kõigepealt iseennast ning seejärel kõiki teisi. Seda kutsutaksegi romantikaks.

-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-

Ma usun saatusesse, aga praegu tundub küll nii, et see sündmustejada, mis minu poole lennupostiga saadetuna lihtsalt pähe sadama on hakanud, on vale adressaadiga. Kui vaataksin seda kõike kõrvalt, oleksin unustanud suu lahti juba esimeste sündmuste juures. Edasi oleksin lihtsalt arusaamatute suurte silmadega pealt vaadanud.
Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, leiab post mind üles. Tunnen neid vastikuid hetki, kui ma saan aru, mis saatus mulle järgmisena saadab, juba ette. Külmavärinad ja kurk on kuiv. Mõtetest on saanud paks vatt, mille seest üht kindlat on raske eristada.

Ja siis... on see hetk. Korraks kõrvulukustav vaikus, mille asendab mu südame pekslemine, külmad käed ja jõnks läbi kõhu... (-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-).

*"Kui kahel inimesel on midagi rääkida, siis nad räägivad omavahel. Kui ei ole, siis ei räägi."
*Ära tee oletusi, kui sa pole kindel.
*"Teeme nii, et kui midagi on, siis ütle."
*"Mulle meeldib asju kaine mõistusega teha."

Kunstnik, kes kaotas pintsli

Istud rannas liiva peal. Meri ulatub peaaegu varvasteni, jättes iga uue lainega liivale uued jäljed. Linnud kuskil kaugel kividel ja päike veelgi kaugemal. Taevasse on justkui pintsliga maalitud pilved. Üksikud ja natuke nukrad. Aga seevastu sädelevad kõik liivaterad päikse paitavate kiirte all, joonistades su silmade ümber rõõmukurrud.
Võtad peotäie liiva ja lased selle sõrmede vahelt läbi. Üha uuesti ja uuesti. Kuni mõistad, et pihku jäävad vaid üksikud terad. Liiva sosin on nii vaikne, et seda on vaevu kuulda. Ja jäljed, mis mööda veepiiri viisid kuskile kaugusesse, on ära pühitud.
Aeg on kaotanud tähenduse ja sina oled saanud väikseks liivateraks. Täpselt samasuguseks nagu need ülejäänud, kes su sõrmede vahelt läbi libisesid.

Hingel tuleb lasta hingata, südamel rääkida...

On hetk, kus kõik on öeldud ja tehtud. Pole midagi ei sinu ees, kõrval, taga ega ka all. Oled kerge kui sulg. Sa oled nagu päiksekiir, mida on võimatu oma käte vahel hoida. Ja suits, mis hajub. Nii nagu ka aeg ja kõik muu kaduv. Pole tundeid, sõnu, ega ka südamelööke.

On hetk, kus kõik tundub vale. Asjad on paigast nagu kella hammasrattad, mis omavahel ei nakku. Muusika on rütmist väljas ja üldsegi sajab taevast pussnuge. Sõnad koosnevad piltidest ja lombid on ookeanid, kus kummist pardid oma sulgi pesevad.

Aga see hetk, kui pühapäevahommik äratab sind musiga põsele ja pärlikarpidest tulevad välja ilusad pärlid, on käegakatsutav. See ei ole võimatu. Sõnad tunduvad õiged ja oeh... See on see hetk, kus avastan, et kogu selle aja magas õnn mu padja all.

*Muutused on otsuste tagajärg.

*Kõik, mis lähtub endast või spontaansest kirest, hakkab kandma. Ehkki see võib aega võtta.

Breaking point vs boiling point

Aeg.
Kordumatu.
Nüüd.
Praegu.

Olen oma elus kohas, kus ma ei oleks iialgi osanud arvatagi end leidvat. Olen kaotanud selle, mis mul oli olemas varem ja leidnud selle, mida mul varem polnud. Uued killud... ja kaotatud vanad. Minu mõtted on saanud taas kirjaliku kuju. Ning ka suulise.

Ma olen muutunud. Miski on hoopis teisiti ja ma ei mõista veel päris hästi oma uut mootorisüsteemi, mis tegi suurima lühise. Hirm. Reaalsus. Selgus. Kegendus. Raskustunne. Tänutunne. Emotsioonitus. Headus.

Jah. Olen olemas, aga ei tea mis kujul. Ja eesmärk? Küsimused, mille olen esitamata jätnud, on leidnud vastuse. Kõik ei ole nii lihtne nagu filmides tundub. Olengi üks kaader, mis vahepeal kaduma läks, aga siis tuli välja, et sinna oli midagi peale lindistatud. Niiet taastamistööd võtavad aega. Tekitatud kahju võib olla tagasipöördumatu.

***

If stars don't align,
If it doesn't stop time,
If you cant see the sign,
Wait for it.

Sa oled värviline

Olen täna nagu viieaastane laps kellel on sünnipäev. Öösel oli Une-Mati mu ära unustanud ja nii ma siis keerlesingi ühelt küljelt teisele, peas 100 ja 1000 igasugust mõtet, kõht ootusärevusest liblikaid täis.
Hommikul kui Riiamäel oma hommikukohvi jõin, tõotas tulla imeilus ilm. Ja nii oligi, 10st kesklinna poole tagasi sõites näitas kraadiklaas 10 kraadi kevadist ilma. Siis oli küll natuke nukker, et ei saagi eesti kevadet nautida...

Püüan veel viimased asjatoimetused Tartus korda ajada, siis õhtul natuke magada ja öösel bussi peale minna. Kui tuleb välja, et lennujaam on öösel kinni, siis on natuke halvasti. Pean õues pingi peal jalga puhkama. Aga ma olen optimist - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Mes chers amis. Je vais vous manquer, mais je vais vous envoyer des photos et je reviendrai. Même si je pouvais y rester pour le reste de ma vie. À bientôt!
Paris, here I come!

Mis iganes teeb su õnnelikuks

Tuleb välja, et haav, mis ma arvasin, et kinni kasvanud, ei ole. Sain haiget, kui lugesin lauset, mis tegelikult ei öelnud otseselt midagi. See ei olnud isegi mitte minu silmadele nägemiseks mõeldud. It caught me off-guard. Ja kahjuks ei saa ma enam midagi teha, et asju korda teha. See rong on tõesti läinud.

Muidu on kõik hästi. Välja arvatud mõned pisiasjad, mis siiski on jäänud kripeldama. Ükspäev oli mul hea meel selle üle, et mu mälu nägude peale on teravam kui enamusel teistel inimestel.. Ehk siis mind ei mäeltatud ja mina mäletasin.
Või siis on äkki asi selles, et ma olen niivõrd meeldejäämatu isiksus, et mind lihtsalt ei mäleta keegi?

Emajõgi on üle kallaste. Ja tundub, et vees peaks kala olema, sest täna oli jõe ääres vähemalt 10 kalameest. Kala neil ei paistnud küll olevat... veel. Meenus see, kui S rääkis mulle, miks mehed tegelikult kalal käivad. Tuli välja, et siis nad saavad niisama ilma nautida. Hea rahulik.
Varestel oli kraaksumist selle üle, kes kuhu pesa teeb.

Su süda on paberist või?

Täna oli vist esimene kord üle väga pika aja (või üldse elus) kui ma hakkasin rõõmust nutma. Südamest kohe. Ja see oli nii hea tunne. Kui ma veel praegugi selle peale mõtlen, siis süda on soe. Asi oli väga lihtne, mulle öeldi, et mind igatsetakse. Väga. Ja see, kui keegi ütleb, et ta sind igatseb, tähendab, et oled talle südamesse läinud. Sellist siirust võiks maailmas rohkem olla.
Mõistan aina vähem inimesi, kes on kui koorikloomad kõike oma sees hoiavad. Ma tahaks, et sa karjuks, kui miski ajab su keema. Ma tahan, et sa nutaks, kui sul on valus. Ma tahan, et sa ütleks, kui sulle midagi ei sobi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et sa naeraks. Kasvõi üksi liftis.

Selline elutarkus siis täna minu poolt. Take it or leave it.

Mida sina teeksid?

Ehita omale ise maja. Kui tahad, võid katusele panna kivid, kui tahad, pane kasvõi pilliroog. Ehita seinad kivist või puidust. Eks ise tead, mis ilusam või praktilisem on. Värvi laed ja seinad. Aknaraamid võid ka kollaseks värvida kui tahad. Kui tahad kaminat või ahju, pead konsulteerima mõne targemaga, kes oskab selles osas soovitusi anda, või hädast välja aidata. Põrandale pane vaip, voodi magamistuppa. Küünlad ja lilled ja muu pudi-padi laota laiali, kui pead neid oluliseks. Ja uksele pane kindlasti lukk ka. Varuvõtme võid anda neile, kes on su koju oodatud. Sahtel jäta tühjaks sellele, kes sinu kodus enamuse oma ajast veedab. Ja veiniklaasid... Neid hoia kapis juhuks, kui tahad kellegagi mõnikord juttu ajada.
Loo enda ümber selline maailm, nagu sa ise tahad.

Pole und, pole unenägusid

Mulle tõesti ei meeldi asju viimasel hetkel teha. Ja praegune olukord, kus ma pean 2 päevaga tegema töö, mille jaoks läheks vähemalt nädal, on masendav. Eriti just seetõttu, et enamus sellest ei ole minu süü...
Vahet tegelikult pole, kas on kellegi süü või mitte, aga tehtud peavad need asjad saama. Isegi siis, kui 2 ööd magada ei saa.

*Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"

Nii on.

- Malcolm Lincoln - Siren

What do you want the most?

Avastasin, et mul on punased sokid. Ja mulle isegi ei meeldi punane. Ükskord oli mul punane kampsun ja ma viskasin selle minema. Ei mäletagi, kas selle pärast, et see punane oli või lihtsalt...

Mitte et see praegu üldse asjasse puutuks..

Viimasel ajal hirmutab mind mõte, et olen millestki väga maha või ilma jäänud. Mäletan oma paari aasta taguseid plaane, kui olin nii veenunud mingites asjades, mis praeguseks on risti vastupidi. Ma ei oska ennustada, mida teen näiteks kahe aasta pärast. Raske on tegelikult mõelda isegi suveplaanidele, sest tean, et neid ei tasu väga tehagi. Tunnen sellist surutust minna tööle. Samas tean, et pean sama moodi järgmine aasta ka laenu võtma, sest suverahadega ei elaks aastat üle. Muidugi juhul kui ma ei leia tööd, mis oleks võimeline maksma ka mu üüriarved.
Tahaksin nii väga minna kuskile kaugele maale hoopis seiklema. Kahjuks peab selleks ka mingigi algkapital olema, mille kogumist peaks alustama sel juhul juba kevadel... Kisub kiiva ja midagi ei taha minna plaanipäraselt. Loodan uuemaid ja paremaid pakkumisi, et saaksin keelt ka praktiseerida.. Oeh. Ei taha selle peale mõelda.

Ahjaa. Mul on punane telefon ka. Huvitav...

It's okay to cry?

Hommik. Päev. Õhtu.

Aeg liigub kiiresti. Naudin kodu rahulikkust ja kevade murust lumesulamislõhna. Kuskil sisimas tahaksin lihtsalt olla ja taevasse vaadata ja jalgu kõlgutada, aga ei saa. Tahan liiga palju asjalik olla ja ringi tormata. Juba homme hakkan uuesti Tartu poole liikuma. Siis nädalake paigalolemist ja siis juba palju kaugemale. Ootan, aga samas kardan ka.

*Ma ei tahagi olla see, keda on lihtne mõista, kellega kõik tahaksid läbi saada. Mulle ei meeldi olla põikpäine, aga olen. Tahan vahepeal olla lapsik ja vastik. Ma pole loodud tundetuks, aga tahaksin vahepeal, et mul oleks delete-nupp, millega saaksin teatud asjad oma elust/mälust kustutada. Tahaksin olla koguaeg õnnelik, aga ei oska, sest mõtlen liiga paljude asjade peale. Ja enda arust olen ma ikkagi üsna tark tüdruk.

Kärbsed on ka muide akna vahel talveunest üles ärganud. Aga meie hiir vist suri ära. Ma ei tea päris täpselt, sest ma ei julge vaadata. Hirmus lugu.

C'est parfait?

Täpne ajastus. See hetk. Üks sajandik sekundist, mis tundub nii võimatult väike, aga on ometi väga suure tähendusega. Üks hingetõmme, väljahingamine. Sammu astumine, jala puutumine vastu maad. Kui poleks seda sajandikku, poleks ka sekundit. Kui poleks olemas seda hetke, poleks olemas ka ajataju. Poleks ei õiget ega ka valet aega.
Mu aeg on mõõdetud teises skaalas. Ilma sekundite, minutite ja tundideta. Midagi hoopis abstraktsemat, aga samas ka piiritletavamat. Midagi sellist, mille piiridesse mahuvad vähesed. Sekundid on selle kõrval hetk, mille möödumisel tuleb uus võimalus. Minu skaalal ei tule uuesti enam sekundid, tuleb uus ja tundmatu.

Ootusärevus ja väsimus

Olen väsinud sellest ilmast, mis muudab kõik halliks ja igavaks. Tunnen, et mul on raske keskenduda ja tahaks hommikul teki alla jäädagi.
Siiski-siiski... Minu jaoks on ka rõõmsamaid toone. Nimelt, 13 päeva pärast saan jälle veidi seigelda ja Eesti tolmu jalgadelt pühkida. Oootan juba niii väga! See teadmine on innustuseks, et teeksin oma asjad, mis vähegi võimalik, enne ära.
Veel on tore see, et saan nädalavahetuseks ometi kord koju. Oma koju. Et siis jälle Tartusse tagasi tulla ja mais või juunis alles tagasi minna. Nimetaksin seda... hm... laia rändeampluaaga eluviisiks...?
Mulle meeldib olla tegevuses ja koguaeg millegagi aktiivne. Vahepeal olin selle hetkeks unustanud, aga nüüd meenub, kuidas öö tundus mingil ajal mulle jubedalt pikana ja ebavajalikuna. Praeguse aja passivsus tuleneb ehk sellest, et praegu on siiski veel üsna pime aeg ja vajan rohkem und. Või siis selles, et olen vanemaks jäänud. Või selles, et vahepealne aeg oli minu jaoks nagu talveuni, millest nüüd kavatsen välja rabeleda.

Nädalavahetus möödus koos mu kahest kallist õest ühega. Mainimata ei tasu jätta Marco punaseid stringe ja tantsuliigutusi, ebasotsiaalset asotsiaali (zavood) ja ostmata jooki, mõrvarvõimingimuusellinesõna ja kastanid?, siesta-fiesta ja adina tehtud kana. Ja muidugi t.p.pang. Ma arvan, et märkamata ei jäänud ka mu kekslev olek, mis kestab vähemalt 2 nädalat veel.

Lähme siis Ladina apteeki homme. Mul oleks neid värvilisi komme vaja.

I don't want to grow old

Mu elu on selline, milliseks ma ta muudan.

Mis mind inimeste juures köidab? Positiivsus, entusiasm ja loomingulisus erinevate olukordade ja asjade lahendamisel. Mul on hea meel, kui mind ümbritsevad inimesed, kes on sihikindalad ja julged. Täna andis mulle innustust üks tore inimene, kes rääkis mulle ühest projektist. Ma ei olnud selle suhtes eriti kuidagi meelestatud. See oli loogiline, et ta peab hea suhtleja olema. Aga see, kuidas tema positiivsus ei olnud ei pealetükkiv ega ka mingitki pidi võlts, meenutas seda, milliseid inimesi ma tahaks rohkem tunda.
Sain sellest kohtumisest nii palju energiat, mis oli minu jaoks kuidagi ootamatu ja arusaamatu. C'est magnifique!
Naer on nakkav.

Tahan edasi püüelda ja mitte alla anda. Ma ei lepi vähemaga kui parimaga. Ja miski pole võimatu! Nii on.
Ja nüüd hakkan uskuma ka. Mitte soovima, vaid uskuma sellesse, et kõik on võimalik. Piirid on argadele ja mina ei taha olla ei arg ega ka passiivne.

Loodan, et ka teie päevas oleks päikest. Ja vähemalt paar(kümmend) kallistust.

Keskel on südamik

Täna oli jutuks see, kuidas elus on mingid asjad, mille kõik peavad ise läbi tegema, mida keegi teine ei saa õpetada. Olen vägagi selline inimene, kes ei õpi teiste vigadest ja ei usu mingit jama, mille keegi on teiste "heaks" kuskile eneseabiraamatuse kirja pannud. Elu on selleks, et elada. Ja ma ei näe põhjust, miks ma peaks toetuma kellegi teise kogemustele. Jah, ma mõistan ka asja teist poolt, et on asju, mida oleks parem mitte kogeda. Aga see, kui ma ei oska oskaks elu ilma õpetussõnadeta elada, ei oleks SEE.
Ma ei kuula keelde, aga panen tähele, kui on vaja. Läbi oma vigade õpin iseennast paremini tundma. Mulle tundub vähemalt praegu nii...

Lõpeta teiste energia kasutamine. See on väga alatu tegu.

The mind is given to you, you are not given to the mind

Kevad-kevad, kus sa oled?
Päike äratab mu küll nüüd juba pea igal hommikul üles, aga sind ei ole ma veel näinud. Linnud lubasid, et sa tuled. Isegi Emajõgi oli sellega juba nõus ja sulas ära. Nüüd on jälle õues sada kümakraadi ja mul on külm. Mu saapad otsustasid ka minna manala teed ja nüüd olen nõutu. Jalanõutu.
Hirmus väsimus on mu taskusse ka pesa teinud ja ei taha sealt mingi hinna eest ära kolida. Inetu.
Kõik on kuidagi masendunud ja skisofreenilised. Kõigele muule lisaks on see nakkav. Pahapahapaha. Tahaksin juba oma varbad merevette kasta ja muru peal paljajalu käia. Muidugi on tore, et nii palju lund see aasta on sadanud ja mõnusalt külm talv on olnud, aga NÜÜD oleks juba õige aeg aastaaegade vaheldumiseks.
Ei, ma ei vingu! Unistan ainult. Oodata on ka vaja osata.

--Popidiot - Hey Girl--

Please don't stop the music, that's all he said...

Mon poisson rouge.

Soe hüvastijätukallistus ja hommiku jahe äratus. Ununenud detailid ja meenunud pisiasjad. Magatud uni ja magamata öö. Pehmed helid ja karjuvad linnud. Suitsune maitse ja maitsetu söök. Unustatud unistused ja ootamatud olukorrad. Ütlemata sõnad ja mõistetud vaikus. Arusaamatud naljad ja naljakad mõtted. Võõras igatsus ja allasurutud ootus.

Tuli välja, et olen pannkoogid ka võlgu. Ükspäev teen kõigile. Moosi peate arvatavasti ise kaasa võtma, sest vanaema maasikamoos tõotab peagi ohtliku kiirusega otsa saada. (Jätan siinkohal mainimata fakti, et mul on vaarikamoosi ka.)


Minu esmaspäev. Sinine + kollane = roheline. Vot nii on lood.


.

Homme on vähemalt neljapäev... (ehk 5 minuti pärast juba!)

Refresh, Refresh, Refresh.

La nuit tombe,
je regarde la lune dans le ciel.

Varsti on kevad, oled Sa seda tähele pannud?

Rutiin tapab mu. Vaikselt, aga järjekindlalt. Vajan muutusi. On daily basis.

Olen täna natuke kurb ka. Mäletan, et kunagi oli mul nii palju unistusi, millest nüüdseks on saanud minevik. Tagasi vaadates tunduvad need naiivsed, aga samas nii suured. Kui mõelda sellele, et miski pole võimatu, siis tunnen nagu ma oleks iseennast alt vedanud. Jah, ma olen olnud tubli, aga eesmärgid ongi selleks, et nende poole püüelda ja ennast motiveerida ja tagant sundida.

Võib-olla olen liiga kriitiline? Kas olen? Kas olen endast parima andnud?

Vaatsin eile filmi "Into the wild". Kõik öeldu tundus nii õige. Pole juba ammu nii suurepärast filmi näinud. Midagi, mis jäi kripeldama:

When you want something in life, you just gotta reach out and grab it.

Rather than love, than money, than faith, than fame, than fairness... give me truth.

You are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships.

Mr. Franz, I think careers are a 20th century invention and I don't want one.

The freedom and simple beauty is too good to pass up...

Happiness only real when shared.

Sain aru sellest, et mu jagamisrõõm annab endast iga päev märku. Mul on kergem, kui saan oma muret kellegagi jagada. Mu rõõm on suurem, kui saan oma rõõmu kellelegi edasi anda. Ja mul endal on hea tuju, kui kellelgi läheb hästi. Nii lihtne ongi.

Rõõmustan siis täna kellegi teise üle.

Karma on ringiga tagasi jõudnud vist. Kuigi ei mõista, mis ringiga...

C'est de l'ironie

Täna ma tean
täna ma tunnen ja mõtlen.
Homset ei tea
homset ma ette ei mõtle.
Täna on hea
täna ma kõrgustes seiklen,
su eest võitlen,jagan kõike.
Täna on kuum
täna on öö nagu filmis.
Naeratab kuu
muudab mind lendavaks ingliks.
Kannab mind tuul, puhub ja lennutab lehti
neid ei keegi, rebi lahti.

Ma keerlen, ma pöörlen,
täna mind kätel kannad.
Ma keerlen, ma pöörlen
täna mul armu annad
kuid homme kui koidab
põgenen kiirelt ja kaon
sa mu said
kuid kohe olen läind.

Homme on käes
midagi ees mind ei oota.
Lukustan end oma tuppa
ja eilsesse vaatan.
Tundub, et seal,
kus veel eile nii hea
ei toond õnne, vajun unne
näen sind jälle.
---
Täna mu said
hambad kõrri lõid.
Täna mu said
hambad kõrri lõid.
---

Hetk. Maskid. Karje.

Igal asjal on oma hetk. Loetud sekundid. Kui see maha magada, on õige hetk läinud. Heal juhul tuleb uus võimalus, aga enamasti mitte.Magasin oma hetked maha. Mitu tükki. Ja nüüd kripeldab... Teine kord olen targem? Võib-olla, võib-olla mitte... Kiirustamine aga rikub asjad ära. Võta nüüd kinni ja saa siis aru kumb parem või halvem on.

Mind häirivad maskid. Olgu nad siis millised tahes, aga siirus on ilus ja puhas. Järgmine kord kui maski näen, hakkan hästi kõvasti karjuma või jooksen lihtsalt ära. Tegelikult pole jooksmisest kasu. Küsin: "Mis k****i mask see on? Ole hea, võta ära!" Jah, nii teengi.

Nägin üleeile suusatajat. Lühikeste varrukate ja pika habemega. Lihtsalt teadmiseks teile. Kui kedagi huvitab...

Nägin midagi unes ka. Keegi püüab mulle midagi juba pikemat aega selgeks teha, aga see ei taha õnnestuda üldse millegi pärast.

Tahaksin olla värv või pintsel või paber.

***
Kui saaksin, siis joonistaks taeva
Ja sadu tähti pilvede vahele,
Joonistaks suure ümara kuu,
Mis allapoole vaataks
Ja naeraks vahel, kui tuul
On teinud pesa mu juustesse.
Kui saaksin, siis joonistaks mere
Ja lained, mis vete peal
Õige vaikselt libiseks liivale.
Ja kivid, justkui teki all
Tasaselt kiiguksid unele.
Kui saaksin, siis joonistaks tuule,
Mõned lilled kõrkjate vahele
Ja väikse akna majale,
Kust kõike vaadata võiks.
Kui saaksin, siis võtaks veel punast
Ja värviks hommikukuma taevale
Et teaks, millal ehast on saanud koit
Ja uue paberi võtta ma võin.

Naistele meestest

Kallid naised! Soovin teile ilusat naistepäeva ja siinkohal pühendan selle loo teile.
*Tähelepanu! Tegemist on üldistusega. Pretentsioonide tekkimisel palun kontakteeruda autoriga.

Iseloomustavad sõnad (omadused võivad olla varieeruvad): galantne, vankumatu, uhke, (sala)kaval, loojalne, mostly good looking, sarmikas, osav.

Lühikokkuvõte standardist: tugev, keskmist/pikemat kasvu, nägu ja kogu keha rõhutavad otsustavust, võimsust ja tarmukust. [Isendi kere on lihaseline ja selgepiiriline. Rinnakorv lai ja võimas, eestvaates pisut kaarduv.] Kehaehitusest lähtuvalt on sellel tõul raske ja omapärane liikumisviis.

Diskvalifitseerivad vead: agressiivsus või argus, ebaviisakus, ebatäpsus

Iseloom: vaatamata oma aukartust äratavale välimusele, võib olla mõnus kaaslane. Ta armastab oma lähedasi siira andumusega, kuid ainult osad on jäägitult truud lõpuni välja. Iseloomult on enamus isendeid pigem rahulikud, kuid ei ütle ära ka mängust. Kurja häält teeb harva, kuid mitte iialgi niisama.

Sõltumatult oma füüsilisest tugevusest on isendid tundlikud ja tähelepanelikud, mistõttu tema kodustamisel ja õpetamisel on olulisim osa maiusel ja kiitusel, mitte aga jõulisel kohtlemisel. Samas vajavad nad tugevat kätt, kuna tänu oma taibukusele saavad nad juba noores eas selgeks, kuidas saavutada seda, mis tegelikult ei ole lubatud. Ei tohi unustada aga, et isendid on tõsise iseloomuga, kes võivad olla jäärapäised ja jonnakad.

Sotsiaalsus: varieeruv, enamasti avatud ja aktiivne

Sobivus Eesti kliimasse: teadaolevalt ei ole ükski isend näljasurma surnud, kuna toitumisalane teave on neile sisse kodeeritud ja võivad vägagi edukad olla köögitoimkonnas.

Tõug Eestis: leidub igal pool. Tähelepanekud viitavad sellele, et Tartus elutsevad isendid on passivsemad uute kontaktide loomisel, küll on nad aga altid muudes tegevustes.

Somewhere far along this road he lost his soul

Minu pühapäevamõtisklused...


Olen täna õige natuke laisk, aga samas ka asjalik. Kevadväsimuseks ma seda ei nimetaks.

How do You do? (Google translate: kuidas sina teed?)

Tere, saame tuttavaks, mina olen ämbrisseastuja. Olen sellel kohal osalise koormusega. Mul on tihti kombeks enese teadmata ämbrisse astuda. Alles siis, kui tunnen, et varbad on ämbris, saan aru millisesse ämbrisse astusin. Vahepeal olen võimeline sellist asja ennetama, aga see on tõesti harv juhus. Samuti tundub, et mu ämbrid on magnetid. Tropimagnetid. Et ma saaks korraga ämbrisse astuda ja siis veel kohtuda mõne tropiga. Kõige positiivsem on selle asja juures tõik, et ma suudan troppidest vaevata vabaneda (tegelikkuses on olukord selline, et ma ise olen veel suurem tropp ja teised tropid tunnevad ennast ohustatuna ja põgenevad juba eos). Niisiis. Olen osav kõiksugu muudes asjades ka muidugi ning ei suutnud mainimata jätta, et kavatsen töökohta vahetada. Eesmärk: olla üleastuja? Vaevalt, liiga pingeline töö. Mõelge - olen kellestki just üle astumas, aga siis jääb samm liiga lühikseks ja astun hoopistükis pähe. Või istun pähe. Väga piinlik oleks selline intsident. Niiet ei. Äkki oleks vahepeal hoopis töötu ka natuke aega? Ma ikka pole veel päris kindel, millises ametis mul tulevikku oleks...

Ei tasu liiga palju loota

Hoian oma nuga, millega ma keelt teritan, aknalaual, et kurjad keeled liiga jultunuks ei läheks.

Minu esimene joonistus üle pika aja. Ja pliiatseid tahaks. Olen ära teritanud kõik...

There's plenty more fish in the sea

Kuidas öelda võõrale inimesele, et inimene, keda ta armastab, ei ole tema jaoks See Õige? Ja tunne, mis ta arvab, et on armastus, on puhtalt puppy love või obsession, mida ta peaks vaatama hetkekski teise nurga alt. Kust minust on saanud see kõiketeadja? Polegi. Lihtsalt on näha, et see ei ole teda veel õnnelikuks teinud. Ja inimesed ei ole nii kiired muutuma, et üleöö oma pahedest lahti saaks. Vähemalt nii nagu mina aru olen saanud...
Või asi tundus ainult sellepärast nii, et mu haige kujutlusvõime suutis juba täita lüngad, mis olid täitmata. Ma ei mõista päris hästi, miks see minu südant üldse vaevab nii tugevalt... Ehk empaatiavõime?
Oleksin tahtnud oma mõtteid talle väljendada, aga see ei olnud absoluutselt minu asi. Mul hakkas kahju sellest, et tema arvates pole maailm Selle Valeta sama. Ta väitis seda, teadmata, mis tunne oleks olla vaba ja uus. Kinnine ring, milles mina õnneks osaline pole. Võisin lihtsalt eemalt jälgida okast kellegi hinges, mille valu saaks kergemalt leevendada...
Kuidas seleteda kellelegi oma tundeid, kui selleks puudub vahendeid ja ka otsene õigus? Millal see on vajalik ja millal seda tegema ei peaks? Kas sellele üldse on vastust?
Oleksin võinud seal samas oma arvamuse välja laduda, aga sõnadest jäi väheks. Nii see jäigi. Äkki ta mõistab ise ühel päeval, et there's plenty more fish in the sea.
Ja kes üldse teab, mis hea on? Kaugemalt vaatajale tundub alati, et midagi saab muuta.

Dragonfly out in the sun, you know what I mean, don't you know
Butterflies all havin' fun, you know what I mean
Sleep in peace when day is done
That's what I mean
And this old world is a new world
And a bold world
For me

Tu ne vois rien. Je vois tout. Qu'est-ce que vous voyez?

Olen täna hajevil ja piiritlemata. Minu ajataju on paigast ära ja üldse on veidi kummaline tunne. Taasavastasin oma saabaste (=suuskade) niiöelda võlu, mille tõttu kukkusin Näituselt tulles põhimõtteliselt pikali. Helena oli õnneks nii tugeva muskliga, et suutis sellise triki teha, et möödujatele tundus nagu ma teeks lihtsalt spagaati/silda. Mõtlesin juba, et tulen mäest pea ees alla, aga ei läinud õnneks.
Nüüd soojendan varbaid ja pean plaani. Ehk siis olen plaanitu. Kuulan Liisi "Väikest järve" ja püüan aru saada, mis mulle selle laulu juures nii väga meeldib. Tegelikult juba mitmendat päeva järjest.
Mu mõttejõud töötab ikka väga valikuliselt ja katkendlikult. Täna jäi tahtejõud mõttejõule ka alla. Nimelt pidin minema jooksma, aga tundsin, et kurk ei ole veel täielikult terve. Niisiis pidasin targemaks ennast enne terveks ravida.
Teisipäeval sain selgusele selles, et mu mõttejõud suudab üsna edukalt muuta asju, mis puudutavad mu käitumist ja tervist. Kui esmaspäeval olid mu parimateks sõpradeks tekk ja tee, siis teispäeval olin peaaegu terve. Juba ammu pole mu tuju nii hea olnud kui nüüd viimase paari päeva jooksul. Mõtlesin ennast terveks. Kõlab veidi hullumeelselt, aga usun sellesse, et mõte võib muuta paljut.
Täna juhtus veel üks tore asi. Enamasti on minu meelest nii, et võõrad inimesed vaatavad minust/üksteisest läbi, aga kui ma poest oma saja asjaga tulin ja ukse taga oma kaarti otsisin, siis üks noormees nägi seda ja ta oli nii hea, et tuli sellepärast lifti juurest tagasi ja tegi mulle ukse lahti. Armas. Aitäh!

Je ne t'aime pas. Sellise lause õppisin täna. Kunagi läheb äkki vaja..?

Je ne regrette rien

Istusin aknalaual avatud akna all. Mõnus karge õhk paitas mu põski ja sasis juukseid. Tähistaevas ja linnakuma. Autosi ei sõitnud enam palju, mõned üksikud hinged. Keegi, kes otsis veel koduust. Keegi otsis veel kahekümnesendiseid. Aga mina ei otsinud midagi...
Tundsin nagu maailm minu ümber oleks maha jäänud ja mina oleks see ainuke hull, kes tahaks joosta. Olin sel hetkel ainuke, kes istus sellel aknal. Ja arvatavasti ka ainuke, kes kaine mõistuse juures sellel kellaajal oli.
Nägin ühte kassi. Ja õunu, mis olid veel sügisest puude otsa jäänud. Ja mida linnud ei olnud ära söönud (kas linnud söövad ka või ainult nokivad??). Nii ma seal kõlgutasin jalgu ja mõlgutasin mõtteid.
Minus oli mingi rahu. Selline tunne, mille ma olin kaotanud või alles nüüd leidnud.
You don't know what you've got, until you've lost it. Need sõnad kumisesid mu peas ja ma mõtlesin. Mõtlesin veel. Miskipärast oli mu mõte hilise (pigem juba varase) kellaaja kohta liigagi ärgas. Sain aru, et olen väga õnnelik selle üle, how things have turned out for me. Ehk siis me ei pea tegelikult midagi kaotama, et aru saada. Peame oskama hinnata hetke... Kuigi... Kaotused on elu osa.
Leidsin aknalaualt sirgeldused: enjoy the little things, one day you may look back and realize these were the big things. Hinga vabalt, ela tõeliselt. Armasta.
Mul polnudki rohkem midagi öelda. Naeratasin lihtsalt. Ja mul oli hea tuju. Nii lihtne oligi.

Drawing my lines

Mis tunde tekitab sinus see, kui keegi naeratab? Keegi suvaline tänavalt? Minu jaoks tähendab see seda, et tema jaoks on midagi hästi läinud. Või et ta ei lase ennast segada sellest, mida teised arvavad, kes mööda kõnnivad, kui ta oma totra naeratusega justkui kekseldes teiste tuimade kujude vahel liigub. See tähendab seda, et tema jaoks paistab päike ka kõige sombusemate päevadega. See tähendab seda, et ta on... õnnelik!

Või mis emotsioone tekitab sinus sõna kodu? Kas see on lihtsalt üks koht, kus on su voodi ja su muud asjad? Kui ma täna selle peale mõtlema hakkasin, jõudsin järeldusele, et kodu ei ole minu jaoks ainult koht. Jah, selleks on siiski eelkõige see maja seal kaugel saare peal, kus mu vanemad elavad, aga siiski tunnen ma ennast kodus seal, kus on mulle kallid inimesed. Need inimesed, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Omamoodi on ka siin Tartus mu kodu, sest siin on inimesed, kes on mulle väga kalliks saanud. Aga tunnen, et osa minu kodust on mujal laiali... Samas seostub kodu mulle veel positiivsete emotsioonide ja turvalise tundega, mille tegelikult loovadki ju inimesed...

Ka armastus on emotsioon, mille miski minus tekitab. Eelkõige siiski positiivne, vahepeal arusaamatu, teinekord usaldav. Minu jaoks põhineb palju asju emotsioonidel. Võtan asju südamega, ehk mõtlen selle peale, mis tunde miski minus tekitab... Ebapraktiline omadus, peaks mainima...

Nagu värviraamat olen ma

Armastan oodata midagi, mida ma ei tea. Vihkan oodata kellegi järele. Olen kahe vahel, kas mulle meeldib ootusärevus. Ja üldsegi, ootamine teeb kärsituks. Ja kui oodatu ei ole ootamist väärt on ootus läinud raisku. Armastan vihma vaadata ja kuulata oma kodukatusel trummeldamas. Vihkan kui vihma sajab siis, kui ma olen rõõmus. Mulle meeldib vihma oodata. Aga veel parem on siis, kui ta läinud on. Armastan kuulda häid sõnu. Vihakan üleliigseid. Ma pole päris kindel, kas tean, mida nad tähendavad. Aga ootan, et ühel päeval saaks teada. Armastan sammude kaja. Vihkan, kui need on sammud, mida pole vaja. Ja ootan, kui kedagi vajan. Aga tegelikult pole mul midagi vaja, aga vihkan seda, kui vajan midagi, mida mul pole.

Kas te ei ole tähele pannud, et igal asjal elus on oma lõhn? Hommikune linnulaul meenutas mulle seda, mis tunne on kevadel. Ja see lõhn, mida ma ei oska iseloomustadagi. Mingi värskus ja puude ja vee lõhn annavad märku vaikselt hiilivast kevadest.

Eriti häriv on see, kui mõni inimene kasutab sellist parfüümi, mille ma ära tunnen. Ehk siis tean, et keegi minu inimestest kasutab ka seda. Ja siis tundub see kuidagi vale, et keegi teine lõhnab nii nagu keegi teine... Olen vist ainuke selline friik.

Näiteks veel see, kuidas mulle meeldib suvel asfaldi lõhn kui just vihma on sadanud. Ja see lõhn on ainult suvel selline... Või vanaema kelder, mis kunagi lõhnas rõskelt kartulite järgi, aga nüüd, aastaid hiljem, ei ole see lõhn enam sama, mis lapsepõlves. Ometi mäletan ma seda nii täpselt. Ja pannkookide lõhn meenutab mulle üldsegi pühapäevi.

Hoidke sabad rõngas ja nina soojas! Ilmetu ilm seal väljas...

Olen praegu voodis. Teki all. Üksi. Villased sokid on jalas ja kaks tekki on peal.
Sellest võib juba järeldada, et kõik ei ole väga hästi. Olen kuskilt kinni püüdnud nii palju külma, et minu mandlid on otsustanud paiste minna ja kurk valutama hakata. Asi ei ole veel õnneks nii kaugel, et ma neelata ei saaks, aga hirmus on ikkagi (kolm korda üle vasaku õla)... Ei taha haigeks jääda!
Nojah, tegelikult pole väga ime, sest kui täna Pärnus käisin, siis sumpasin saabastega vees. Kummikud on ju kodus...
Minu hommik oli ülimalt varane: 4.30 oli äratus. Jube. Nüüd on selline tunne, et homme ei taha kohe mitte kuskile minna ja kõik on tegemata ka... Mingi ebameeldiv vibe on peal.
Aga Pärnus nägin maja, millel oli aken sisse löödud. Siis nägin veel maja, millel oli aken, aga seinu polnud. Nägin sinist kilesussi, milles mõni hull oli arvatavasti haiglast põgenenud. Siis nägin ühte kodutut kassi, kes oli paks ja kelle karvkate oli nagu üks suur rasta. Ja siis kuivatasin oma läbimärgi sokke kellegi radika peal. Kuskil ärihoones. Olen ikka tark küll. Kahjuks kasu ei olnud sellest midagi, sest "jää"rajal oli vesi peaaegu põlveni...
Mul tuli meelde see, et leidsin eile kuskilt vanu meile, mille olemasolust ma ei teadnud midagi. Natuke nukker tuju tuli peale. Ja läksin üldse 8st magama. Und ei tulnud ikkagi.
Aga ühe asja mõtlesin täna siiski välja. Või lahendasin ära. Ehk siis miks üks kindel asi (kui seda nii võib nimetada, pigem sündmus vist) minus nii palju vastakaid tundeid tekitas. Ja siiani tekitab. Jõudsin järeldusele ka selle osas, miks ma vahepeal ehitan sõnadega enda ümber seina. Aga sellest vb mõni teine kord...

***

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevast keerleb keerleb lund
Kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

Siis sinu suul siis sinu suul
On kogu külm on kogu külm
On kogu kuum on kogu kuum

Kui taevavärv kord mu unistustest puhub
Kõik nii või naa üks kord on muld
Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub
Kas miski katkestab veel und

Siis sinu suul siis sinu suul
On kogu külm on kogu külm
On kogu kuum on kogu kuum

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevast keerleb keerleb lund
Kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld
---

SõnadsõnadSÕNAD

Hmmm... Asi on selles, et mul on viimasel ajal tekkinud selline tunne nagu sõnadest jääks puudu. Tahaksin midagi öelda ja samas leian, et keegi teine on juba öelnud. Kas paremini, halvemini või üldse nii, et ma pole kohe üldse nõus. Mulle ei meeldi vist vahepeal kellelgagi nõus olla. Ja mulle ei meeldi see, et mulle tundub nagu ma ei teaks mida ma tahan ja kuidas. Segane eksole? Aina segasemaks läheb...

See vist ongi mulle omane rääkida millestki mullis, mida keegi läbi torgata ei taha/oska. Vb ma ise ka ei taha. Vähemalt veel mitte ei oska ma seda teha. Huvitav... Kui ma mõtlen selle peale, mida tarka mul üldse öelda oleks, siis minu sisemuses on juba mingi hääl, mis aravab, et see, mis ma räägin on täielik jama. Jah, olen nõus sellega, et osa on sellest tõesti mingi mull (ma ei oska selle asja kohta mingit paremat sõna leida), mida ma olen tegelikult vihkama hakanud. Põrgusse, need mullid! Tahan oma päikesepaistet ja rohelist muru ja seda, et kõik oleks selge nagu allikavesi... Ja allikavesi maitseb väga hästi, muide. Niisama kõrvataha panemiseks.

Nii. Tegelikult ma ei tahtnud sellist asja siia kirjutada... Tuli. Ise. Jälle.
Olen viimasel ajal saanud teadlikumaks sellest, millised on inimesed. Aga siiski olen ma nagu vasikas, kes on esimest korda kevadisel murul. Tahan asju nii nagu mulle tundub, et nad on. Ehk siis ma suudan luua ettekujutuse täiuslikest inimestest ja asjadest, mida tegelikult ju ei eksisteeri. Aga mis on täiuslik? Mingi haiglane jutt sellest, et täiuslikkus on see, kui mitte midagi pole vaja juurde anda ega ära võtta, on täielik jama. Sellist asja pole olemas. Vähemalt minu jaoks mitte.

Siiski, ma suudan mingeid kujutlusi luua, mis rikuvad kõik ära. Ehk siis ma ise olen selles süüdi, kui ma milleski pettun. Aga milleks üldse pettuda? Ma ei tea, ma aravan, et mu mõtted pole piisavalt kontsentreeritud ühele punktile praegu. Nagu mu eesti keele õpetaja mainis ükskord, et ma ei tohiks hõljuda taevastes sfäärides ja peaks oma mõtteid koondama ja selgemaks tegema...
Hahh... Ja mis kasu mul sellest oleks kui ma oleks miss perfect? Ma olengi see, kes ma olen sellepärast, et ma olen selline... Jällegi keeruline. Ma ikka oskan. Vähemalt ma olen jõudnud staadiumisse, kus ma ise saan aru, et mull peab ühel päeval katki minema. Jaatamine on samm lähemal tervenemisele..? Haige ütlus.

Üldse on asjad kuidagi muutunud. Mina olen muutunud.
Ja ma mõistsin seda, et ma armastan seda, kui inimesed on ausad. Ma lihtsalt ei oska sellele kuidagi reageerida, sest ma ise ei oska lõpuni aus olla. Vb kuskil sügaval sees ma tean, mida ma tegelikult öelda või teha tahaks, aga... Aga! Miks? Sest ma ise olen need agad tekitanud. Äkki enda kaitseks? Äkki sellepärast, et ma olen küll usaldav, aga mitte lõpuni... Miks inimesed ei sünni elutargana? Kas sellepärast, et elu oleks liiga lihtne? Miks elu ei võiks lihtne olla? Ja kes on see, kes sellise asja üldse välja mõtles?? Oeh... kui keegi ainult oskaks mu küsimustele vastata ja mu tundeid ja mõtteid formuleerida...

Sõnad on ju nagu savi, mida saab voolida. Kui enam ei meeldi, lammutad ära, paned natuke vett peale ja saad uuesti alustada. Kahjuks on sõnad sellised asjad, mis ei unune nii lihtsalt kui üks mõttetu savist plönn aknalaual.

Vot. Mul on hea meel, kui keegi midagi mõistis, sest ma ise tahaks rohkem selgust. Äkki homme. Või ülehomme...