Täna oli vist esimene kord üle väga pika aja (või üldse elus) kui ma hakkasin rõõmust nutma. Südamest kohe. Ja see oli nii hea tunne. Kui ma veel praegugi selle peale mõtlen, siis süda on soe. Asi oli väga lihtne, mulle öeldi, et mind igatsetakse. Väga. Ja see, kui keegi ütleb, et ta sind igatseb, tähendab, et oled talle südamesse läinud. Sellist siirust võiks maailmas rohkem olla.
Mõistan aina vähem inimesi, kes on kui koorikloomad kõike oma sees hoiavad. Ma tahaks, et sa karjuks, kui miski ajab su keema. Ma tahan, et sa nutaks, kui sul on valus. Ma tahan, et sa ütleks, kui sulle midagi ei sobi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et sa naeraks. Kasvõi üksi liftis.
Selline elutarkus siis täna minu poolt. Take it or leave it.
Mõistan aina vähem inimesi, kes on kui koorikloomad kõike oma sees hoiavad. Ma tahaks, et sa karjuks, kui miski ajab su keema. Ma tahan, et sa nutaks, kui sul on valus. Ma tahan, et sa ütleks, kui sulle midagi ei sobi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et sa naeraks. Kasvõi üksi liftis.
Selline elutarkus siis täna minu poolt. Take it or leave it.
No comments:
Post a Comment