Olen täna natuke kurb ka. Mäletan, et kunagi oli mul nii palju unistusi, millest nüüdseks on saanud minevik. Tagasi vaadates tunduvad need naiivsed, aga samas nii suured. Kui mõelda sellele, et miski pole võimatu, siis tunnen nagu ma oleks iseennast alt vedanud. Jah, ma olen olnud tubli, aga eesmärgid ongi selleks, et nende poole püüelda ja ennast motiveerida ja tagant sundida.
Võib-olla olen liiga kriitiline? Kas olen? Kas olen endast parima andnud?
Vaatsin eile filmi "Into the wild". Kõik öeldu tundus nii õige. Pole juba ammu nii suurepärast filmi näinud. Midagi, mis jäi kripeldama:
When you want something in life, you just gotta reach out and grab it. Rather than love, than money, than faith, than fame, than fairness... give me truth.
You are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships.
Mr. Franz, I think careers are a 20th century invention and I don't want one.
The freedom and simple beauty is too good to pass up...
Happiness only real when shared.
Sain aru sellest, et mu jagamisrõõm annab endast iga päev märku. Mul on kergem, kui saan oma muret kellegagi jagada. Mu rõõm on suurem, kui saan oma rõõmu kellelegi edasi anda. Ja mul endal on hea tuju, kui kellelgi läheb hästi. Nii lihtne ongi.
Rõõmustan siis täna kellegi teise üle.
Karma on ringiga tagasi jõudnud vist. Kuigi ei mõista, mis ringiga...
1 comment:
Sinu päevikkusse vaadates sain aru jah. Kui sind ei oleks ei teaks ma välisest maailmast midagi:P
Helene
Post a Comment