Istusin aknalaual avatud akna all. Mõnus karge õhk paitas mu põski ja sasis juukseid. Tähistaevas ja linnakuma. Autosi ei sõitnud enam palju, mõned üksikud hinged. Keegi, kes otsis veel koduust. Keegi otsis veel kahekümnesendiseid. Aga mina ei otsinud midagi...
Tundsin nagu maailm minu ümber oleks maha jäänud ja mina oleks see ainuke hull, kes tahaks joosta. Olin sel hetkel ainuke, kes istus sellel aknal. Ja arvatavasti ka ainuke, kes kaine mõistuse juures sellel kellaajal oli.
Nägin ühte kassi. Ja õunu, mis olid veel sügisest puude otsa jäänud. Ja mida linnud ei olnud ära söönud (kas linnud söövad ka või ainult nokivad??). Nii ma seal kõlgutasin jalgu ja mõlgutasin mõtteid.
Minus oli mingi rahu. Selline tunne, mille ma olin kaotanud või alles nüüd leidnud.
You don't know what you've got, until you've lost it. Need sõnad kumisesid mu peas ja ma mõtlesin. Mõtlesin veel. Miskipärast oli mu mõte hilise (pigem juba varase) kellaaja kohta liigagi ärgas. Sain aru, et olen väga õnnelik selle üle, how things have turned out for me. Ehk siis me ei pea tegelikult midagi kaotama, et aru saada. Peame oskama hinnata hetke... Kuigi... Kaotused on elu osa.
Leidsin aknalaualt sirgeldused: enjoy the little things, one day you may look back and realize these were the big things. Hinga vabalt, ela tõeliselt. Armasta.
Mul polnudki rohkem midagi öelda. Naeratasin lihtsalt. Ja mul oli hea tuju. Nii lihtne oligi.
Tundsin nagu maailm minu ümber oleks maha jäänud ja mina oleks see ainuke hull, kes tahaks joosta. Olin sel hetkel ainuke, kes istus sellel aknal. Ja arvatavasti ka ainuke, kes kaine mõistuse juures sellel kellaajal oli.
Nägin ühte kassi. Ja õunu, mis olid veel sügisest puude otsa jäänud. Ja mida linnud ei olnud ära söönud (kas linnud söövad ka või ainult nokivad??). Nii ma seal kõlgutasin jalgu ja mõlgutasin mõtteid.
Minus oli mingi rahu. Selline tunne, mille ma olin kaotanud või alles nüüd leidnud.
You don't know what you've got, until you've lost it. Need sõnad kumisesid mu peas ja ma mõtlesin. Mõtlesin veel. Miskipärast oli mu mõte hilise (pigem juba varase) kellaaja kohta liigagi ärgas. Sain aru, et olen väga õnnelik selle üle, how things have turned out for me. Ehk siis me ei pea tegelikult midagi kaotama, et aru saada. Peame oskama hinnata hetke... Kuigi... Kaotused on elu osa.
Leidsin aknalaualt sirgeldused: enjoy the little things, one day you may look back and realize these were the big things. Hinga vabalt, ela tõeliselt. Armasta.
Mul polnudki rohkem midagi öelda. Naeratasin lihtsalt. Ja mul oli hea tuju. Nii lihtne oligi.
No comments:
Post a Comment