SõnadsõnadSÕNAD

Hmmm... Asi on selles, et mul on viimasel ajal tekkinud selline tunne nagu sõnadest jääks puudu. Tahaksin midagi öelda ja samas leian, et keegi teine on juba öelnud. Kas paremini, halvemini või üldse nii, et ma pole kohe üldse nõus. Mulle ei meeldi vist vahepeal kellelgagi nõus olla. Ja mulle ei meeldi see, et mulle tundub nagu ma ei teaks mida ma tahan ja kuidas. Segane eksole? Aina segasemaks läheb...

See vist ongi mulle omane rääkida millestki mullis, mida keegi läbi torgata ei taha/oska. Vb ma ise ka ei taha. Vähemalt veel mitte ei oska ma seda teha. Huvitav... Kui ma mõtlen selle peale, mida tarka mul üldse öelda oleks, siis minu sisemuses on juba mingi hääl, mis aravab, et see, mis ma räägin on täielik jama. Jah, olen nõus sellega, et osa on sellest tõesti mingi mull (ma ei oska selle asja kohta mingit paremat sõna leida), mida ma olen tegelikult vihkama hakanud. Põrgusse, need mullid! Tahan oma päikesepaistet ja rohelist muru ja seda, et kõik oleks selge nagu allikavesi... Ja allikavesi maitseb väga hästi, muide. Niisama kõrvataha panemiseks.

Nii. Tegelikult ma ei tahtnud sellist asja siia kirjutada... Tuli. Ise. Jälle.
Olen viimasel ajal saanud teadlikumaks sellest, millised on inimesed. Aga siiski olen ma nagu vasikas, kes on esimest korda kevadisel murul. Tahan asju nii nagu mulle tundub, et nad on. Ehk siis ma suudan luua ettekujutuse täiuslikest inimestest ja asjadest, mida tegelikult ju ei eksisteeri. Aga mis on täiuslik? Mingi haiglane jutt sellest, et täiuslikkus on see, kui mitte midagi pole vaja juurde anda ega ära võtta, on täielik jama. Sellist asja pole olemas. Vähemalt minu jaoks mitte.

Siiski, ma suudan mingeid kujutlusi luua, mis rikuvad kõik ära. Ehk siis ma ise olen selles süüdi, kui ma milleski pettun. Aga milleks üldse pettuda? Ma ei tea, ma aravan, et mu mõtted pole piisavalt kontsentreeritud ühele punktile praegu. Nagu mu eesti keele õpetaja mainis ükskord, et ma ei tohiks hõljuda taevastes sfäärides ja peaks oma mõtteid koondama ja selgemaks tegema...
Hahh... Ja mis kasu mul sellest oleks kui ma oleks miss perfect? Ma olengi see, kes ma olen sellepärast, et ma olen selline... Jällegi keeruline. Ma ikka oskan. Vähemalt ma olen jõudnud staadiumisse, kus ma ise saan aru, et mull peab ühel päeval katki minema. Jaatamine on samm lähemal tervenemisele..? Haige ütlus.

Üldse on asjad kuidagi muutunud. Mina olen muutunud.
Ja ma mõistsin seda, et ma armastan seda, kui inimesed on ausad. Ma lihtsalt ei oska sellele kuidagi reageerida, sest ma ise ei oska lõpuni aus olla. Vb kuskil sügaval sees ma tean, mida ma tegelikult öelda või teha tahaks, aga... Aga! Miks? Sest ma ise olen need agad tekitanud. Äkki enda kaitseks? Äkki sellepärast, et ma olen küll usaldav, aga mitte lõpuni... Miks inimesed ei sünni elutargana? Kas sellepärast, et elu oleks liiga lihtne? Miks elu ei võiks lihtne olla? Ja kes on see, kes sellise asja üldse välja mõtles?? Oeh... kui keegi ainult oskaks mu küsimustele vastata ja mu tundeid ja mõtteid formuleerida...

Sõnad on ju nagu savi, mida saab voolida. Kui enam ei meeldi, lammutad ära, paned natuke vett peale ja saad uuesti alustada. Kahjuks on sõnad sellised asjad, mis ei unune nii lihtsalt kui üks mõttetu savist plönn aknalaual.

Vot. Mul on hea meel, kui keegi midagi mõistis, sest ma ise tahaks rohkem selgust. Äkki homme. Või ülehomme...