On hetk, kus kõik on öeldud ja tehtud. Pole midagi ei sinu ees, kõrval, taga ega ka all. Oled kerge kui sulg. Sa oled nagu päiksekiir, mida on võimatu oma käte vahel hoida. Ja suits, mis hajub. Nii nagu ka aeg ja kõik muu kaduv. Pole tundeid, sõnu, ega ka südamelööke.
On hetk, kus kõik tundub vale. Asjad on paigast nagu kella hammasrattad, mis omavahel ei nakku. Muusika on rütmist väljas ja üldsegi sajab taevast pussnuge. Sõnad koosnevad piltidest ja lombid on ookeanid, kus kummist pardid oma sulgi pesevad.
Aga see hetk, kui pühapäevahommik äratab sind musiga põsele ja pärlikarpidest tulevad välja ilusad pärlid, on käegakatsutav. See ei ole võimatu. Sõnad tunduvad õiged ja oeh... See on see hetk, kus avastan, et kogu selle aja magas õnn mu padja all.
*Muutused on otsuste tagajärg.
*Kõik, mis lähtub endast või spontaansest kirest, hakkab kandma. Ehkki see võib aega võtta.
No comments:
Post a Comment