Armastan oodata midagi, mida ma ei tea. Vihkan oodata kellegi järele. Olen kahe vahel, kas mulle meeldib ootusärevus. Ja üldsegi, ootamine teeb kärsituks. Ja kui oodatu ei ole ootamist väärt on ootus läinud raisku. Armastan vihma vaadata ja kuulata oma kodukatusel trummeldamas. Vihkan kui vihma sajab siis, kui ma olen rõõmus. Mulle meeldib vihma oodata. Aga veel parem on siis, kui ta läinud on. Armastan kuulda häid sõnu. Vihakan üleliigseid. Ma pole päris kindel, kas tean, mida nad tähendavad. Aga ootan, et ühel päeval saaks teada. Armastan sammude kaja. Vihkan, kui need on sammud, mida pole vaja. Ja ootan, kui kedagi vajan. Aga tegelikult pole mul midagi vaja, aga vihkan seda, kui vajan midagi, mida mul pole.
Kas te ei ole tähele pannud, et igal asjal elus on oma lõhn? Hommikune linnulaul meenutas mulle seda, mis tunne on kevadel. Ja see lõhn, mida ma ei oska iseloomustadagi. Mingi värskus ja puude ja vee lõhn annavad märku vaikselt hiilivast kevadest.
Eriti häriv on see, kui mõni inimene kasutab sellist parfüümi, mille ma ära tunnen. Ehk siis tean, et keegi minu inimestest kasutab ka seda. Ja siis tundub see kuidagi vale, et keegi teine lõhnab nii nagu keegi teine... Olen vist ainuke selline friik.
Näiteks veel see, kuidas mulle meeldib suvel asfaldi lõhn kui just vihma on sadanud. Ja see lõhn on ainult suvel selline... Või vanaema kelder, mis kunagi lõhnas rõskelt kartulite järgi, aga nüüd, aastaid hiljem, ei ole see lõhn enam sama, mis lapsepõlves. Ometi mäletan ma seda nii täpselt. Ja pannkookide lõhn meenutab mulle üldsegi pühapäevi.
Hoidke sabad rõngas ja nina soojas! Ilmetu ilm seal väljas...
No comments:
Post a Comment