Avastasin, et mul on punased sokid. Ja mulle isegi ei meeldi punane. Ükskord oli mul punane kampsun ja ma viskasin selle minema. Ei mäletagi, kas selle pärast, et see punane oli või lihtsalt...
Mitte et see praegu üldse asjasse puutuks..
Viimasel ajal hirmutab mind mõte, et olen millestki väga maha või ilma jäänud. Mäletan oma paari aasta taguseid plaane, kui olin nii veenunud mingites asjades, mis praeguseks on risti vastupidi. Ma ei oska ennustada, mida teen näiteks kahe aasta pärast. Raske on tegelikult mõelda isegi suveplaanidele, sest tean, et neid ei tasu väga tehagi. Tunnen sellist surutust minna tööle. Samas tean, et pean sama moodi järgmine aasta ka laenu võtma, sest suverahadega ei elaks aastat üle. Muidugi juhul kui ma ei leia tööd, mis oleks võimeline maksma ka mu üüriarved.
Tahaksin nii väga minna kuskile kaugele maale hoopis seiklema. Kahjuks peab selleks ka mingigi algkapital olema, mille kogumist peaks alustama sel juhul juba kevadel... Kisub kiiva ja midagi ei taha minna plaanipäraselt. Loodan uuemaid ja paremaid pakkumisi, et saaksin keelt ka praktiseerida.. Oeh. Ei taha selle peale mõelda.
Ahjaa. Mul on punane telefon ka. Huvitav...
2 comments:
Viska minema. Telefon.
Jah. Pole mulle seda vaja.
Post a Comment