Istud rannas liiva peal. Meri ulatub peaaegu varvasteni, jättes iga uue lainega liivale uued jäljed. Linnud kuskil kaugel kividel ja päike veelgi kaugemal. Taevasse on justkui pintsliga maalitud pilved. Üksikud ja natuke nukrad. Aga seevastu sädelevad kõik liivaterad päikse paitavate kiirte all, joonistades su silmade ümber rõõmukurrud.
Võtad peotäie liiva ja lased selle sõrmede vahelt läbi. Üha uuesti ja uuesti. Kuni mõistad, et pihku jäävad vaid üksikud terad. Liiva sosin on nii vaikne, et seda on vaevu kuulda. Ja jäljed, mis mööda veepiiri viisid kuskile kaugusesse, on ära pühitud.
Aeg on kaotanud tähenduse ja sina oled saanud väikseks liivateraks. Täpselt samasuguseks nagu need ülejäänud, kes su sõrmede vahelt läbi libisesid.
Võtad peotäie liiva ja lased selle sõrmede vahelt läbi. Üha uuesti ja uuesti. Kuni mõistad, et pihku jäävad vaid üksikud terad. Liiva sosin on nii vaikne, et seda on vaevu kuulda. Ja jäljed, mis mööda veepiiri viisid kuskile kaugusesse, on ära pühitud.
Aeg on kaotanud tähenduse ja sina oled saanud väikseks liivateraks. Täpselt samasuguseks nagu need ülejäänud, kes su sõrmede vahelt läbi libisesid.
No comments:
Post a Comment