Drawing my lines

Mis tunde tekitab sinus see, kui keegi naeratab? Keegi suvaline tänavalt? Minu jaoks tähendab see seda, et tema jaoks on midagi hästi läinud. Või et ta ei lase ennast segada sellest, mida teised arvavad, kes mööda kõnnivad, kui ta oma totra naeratusega justkui kekseldes teiste tuimade kujude vahel liigub. See tähendab seda, et tema jaoks paistab päike ka kõige sombusemate päevadega. See tähendab seda, et ta on... õnnelik!

Või mis emotsioone tekitab sinus sõna kodu? Kas see on lihtsalt üks koht, kus on su voodi ja su muud asjad? Kui ma täna selle peale mõtlema hakkasin, jõudsin järeldusele, et kodu ei ole minu jaoks ainult koht. Jah, selleks on siiski eelkõige see maja seal kaugel saare peal, kus mu vanemad elavad, aga siiski tunnen ma ennast kodus seal, kus on mulle kallid inimesed. Need inimesed, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Omamoodi on ka siin Tartus mu kodu, sest siin on inimesed, kes on mulle väga kalliks saanud. Aga tunnen, et osa minu kodust on mujal laiali... Samas seostub kodu mulle veel positiivsete emotsioonide ja turvalise tundega, mille tegelikult loovadki ju inimesed...

Ka armastus on emotsioon, mille miski minus tekitab. Eelkõige siiski positiivne, vahepeal arusaamatu, teinekord usaldav. Minu jaoks põhineb palju asju emotsioonidel. Võtan asju südamega, ehk mõtlen selle peale, mis tunde miski minus tekitab... Ebapraktiline omadus, peaks mainima...