Friday, November 26, 2010

Need ei ole minu sõnad

*Kujutlegem, milline oleks elu ühegi vaenlase või takistuseta. Võib-olla tundub see alguses päris tore ning paari kuu vältel võiks seda ju katsetada. Kui aga inimest jätkuvalt sel viisil (nagu last) kohelda, muutub ta peagi sültjaks massiks, kelle vaimne ja emotsionaalne arengutase vastab vasika omale. Just eluvõitlus teeb inimesest selle, kes ta on, ning vaenlased ja takistused on need, kes panevad meid proovile.

*"Borgia aadlisuguvõsa võimu ajal kestis Itaalias kolmkümmend aastat pidev sõda, vägivald, tapatöö ja veresaun - aga just nemad andsid maailmale Michelangelo, Leonardo da Vinci ja renessansi. Šveitsis valitseb vennaarm, viissada aastat demokraatiat ja rahu, ning mis on selle tulemus? Käokell!"(Graham Greene)

Sunday, November 14, 2010

Mille ma võtaks kaasa?

Minu valik oleks eelkõige praktiline - ei mingit pahna, mida ma kasutaks vaid korra. Ei midagi sellist, millest ma tegelikult ei hooli - jätaksin selle kellelegi teisele. Oleksin kriitiline ka asjade suhtes, mis esmapilgul tunduvad mulle olulised, aga mille olemasolu olen mingil ajal unustanud.
Vajaksin vaid üksikuid asju. Selliseid, milleta ei saaks ma eales hakkama, või mis on asendamatud. Ainuke asi, mis minuga alati kaasa reisib, on üks sinine kaelkirjak, kellel otsest kasu polegi. Ta oskab lihtsalt õigel ajal vait olla ja noogutada, kui teab, et ma seda ootan.


*Lähme õue ja vaatame, kas lind situb pähe või ei. Selles mõttes, et siis kui situb, tähendab see õnne.
*Armudes petab inimene kõigepealt iseennast ning seejärel kõiki teisi. Seda kutsutaksegi romantikaks.

Saturday, November 13, 2010

-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-

Ma usun saatusesse, aga praegu tundub küll nii, et see sündmustejada, mis minu poole lennupostiga saadetuna lihtsalt pähe sadama on hakanud, on vale adressaadiga. Kui vaataksin seda kõike kõrvalt, oleksin unustanud suu lahti juba esimeste sündmuste juures. Edasi oleksin lihtsalt arusaamatute suurte silmadega pealt vaadanud.
Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, leiab post mind üles. Tunnen neid vastikuid hetki, kui ma saan aru, mis saatus mulle järgmisena saadab, juba ette. Külmavärinad ja kurk on kuiv. Mõtetest on saanud paks vatt, mille seest üht kindlat on raske eristada.
Ja siis... on see hetk. Korraks kõrvulukustav vaikus, mille asendab mu südame pekslemine, külmad käed ja jõnks läbi kõhu... (-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-).


*"Kui kahel inimesel on midagi rääkida, siis nad räägivad omavahel. Kui ei ole, siis ei räägi."
*Ära tee oletusi, kui sa pole kindel.
*"Teeme nii, et kui midagi on, siis ütle."
*"Mulle meeldib asju kaine mõistusega teha."

Friday, November 12, 2010

Kunstnik, kes kaotas pintsli

Istud rannas liiva peal. Meri ulatub peaaegu varvasteni, jättes iga uue lainega liivale uued jäljed. Linnud kuskil kaugel kividel ja päike veelgi kaugemal. Taevasse on justkui pintsliga maalitud pilved. Üksikud ja natuke nukrad. Aga seevastu sädelevad kõik liivaterad päikse paitavate kiirte all, joonistades su silmade ümber rõõmukurrud.
Võtad peotäie liiva ja lased selle sõrmede vahelt läbi. Üha uuesti ja uuesti. Kuni mõistad, et pihku jäävad vaid üksikud terad. Liiva sosin on nii vaikne, et seda on vaevu kuulda. Ja jäljed, mis mööda veepiiri viisid kuskile kaugusesse, on ära pühitud.
Aeg on kaotanud tähenduse ja sina oled saanud väikseks liivateraks. Täpselt samasuguseks nagu need ülejäänud, kes su sõrmede vahelt läbi libisesid.

Tuesday, November 9, 2010

Hingel tuleb lasta hingata, südamel rääkida...

On hetk, kus kõik on öeldud ja tehtud. Pole midagi ei sinu ees, kõrval, taga ega ka all. Oled kerge kui sulg. Sa oled nagu päiksekiir, mida on võimatu oma käte vahel hoida. Ja suits, mis hajub. Nii nagu ka aeg ja kõik muu kaduv. Pole tundeid, sõnu, ega ka südamelööke.

On hetk, kus kõik tundub vale. Asjad on paigast nagu kella hammasrattad, mis omavahel ei nakku. Muusika on rütmist väljas ja üldsegi sajab taevast pussnuge. Sõnad koosnevad piltidest ja lombid on ookeanid, kus kummist pardid oma sulgi pesevad.

Aga see hetk, kui pühapäevahommik äratab sind musiga põsele ja pärlikarpidest tulevad välja ilusad pärlid, on käegakatsutav. See ei ole võimatu. Sõnad tunduvad õiged ja oeh... See on see hetk, kus avastan, et kogu selle aja magas õnn mu padja all.




*Muutused on otsuste tagajärg.
*Kõik, mis lähtub endast või spontaansest kirest, hakkab kandma. Ehkki see võib aega võtta.

Monday, November 8, 2010

Breaking point vs boiling point

Aeg.
Kordumatu.
Nüüd.
Praegu.

Olen oma elus kohas, kus ma ei oleks iialgi osanud arvatagi end leidvat. Olen kaotanud selle, mis mul oli olemas varem ja leidnud selle, mida mul varem polnud. Uued killud... ja kaotatud vanad. Minu mõtted on saanud taas kirjaliku kuju. Ning ka suulise.

Ma olen muutunud. Miski on hoopis teisiti ja ma ei mõista veel päris hästi oma uut mootorisüsteemi, mis tegi suurima lühise. Hirm. Reaalsus. Selgus. Kegendus. Raskustunne. Tänutunne. Emotsioonitus. Headus.

Jah. Olen olemas, aga ei tea mis kujul. Ja eesmärk? Küsimused, mille olen esitamata jätnud, on leidnud vastuse. Kõik ei ole nii lihtne nagu filmides tundub. Olengi üks kaader, mis vahepeal kaduma läks, aga siis tuli välja, et sinna oli midagi peale lindistatud. Niiet taastamistööd võtavad aega. Tekitatud kahju võib olla tagasipöördumatu.



***

If stars don't align,
If it doesn't stop time,
If you cant see the sign,
Wait for it.


Monday, April 5, 2010

Sa oled värviline

Olen täna nagu viieaastane laps kellel on sünnipäev. Öösel oli Une-Mati mu ära unustanud ja nii ma siis keerlesingi ühelt küljelt teisele, peas 100 ja 1000 igasugust mõtet, kõht ootusärevusest liblikaid täis.
Hommikul kui Riiamäel oma hommikukohvi jõin, tõotas tulla imeilus ilm. Ja nii oligi, 10st kesklinna poole tagasi sõites näitas kraadiklaas 10 kraadi kevadist ilma. Siis oli küll natuke nukker, et ei saagi eesti kevadet nautida...
Püüan veel viimased asjatoimetused Tartus korda ajada, siis õhtul natuke magada ja öösel bussi peale minna. Kui tuleb välja, et lennujaam on öösel kinni, siis on natuke halvasti. Pean õues pingi peal jalga puhkama. Aga ma olen optimist - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Mes chers amis. Je vais vous manquer, mais je vais vous envoyer des photos et je reviendrai. Même si je pouvais y rester pour le reste de ma vie. À bientôt!
Paris, here I come!

Sunday, April 4, 2010

Mis iganes teeb su õnnelikuks


Tuleb välja, et haav, mis ma arvasin, et kinni kasvanud, ei ole. Sain haiget, kui lugesin lauset, mis tegelikult ei öelnud otseselt midagi. See ei olnud isegi mitte minu silmadele nägemiseks mõeldud. It caught me off-guard. Ja kahjuks ei saa ma enam midagi teha, et asju korda teha. See rong on tõesti läinud.

Muidu on kõik hästi. Välja arvatud mõned pisiasjad, mis siiski on jäänud kripeldama. Ükspäev oli mul hea meel selle üle, et mu mälu nägude peale on teravam kui enamusel teistel inimestel.. Ehk siis mind ei mäeltatud ja mina mäletasin.
Või siis on äkki asi selles, et ma olen niivõrd meeldejäämatu isiksus, et mind lihtsalt ei mäleta keegi?

Emajõgi on üle kallaste. Ja tundub, et vees peaks kala olema, sest täna oli jõe ääres vähemalt 10 kalameest. Kala neil ei paistnud küll olevat... veel. Meenus see, kui S rääkis mulle, miks mehed tegelikult kalal käivad. Tuli välja, et siis nad saavad niisama ilma nautida. Hea rahulik.
Varestel oli kraaksumist selle üle, kes kuhu pesa teeb.

Wednesday, March 31, 2010

Su süda on paberist või?

Täna oli vist esimene kord üle väga pika aja (või üldse elus) kui ma hakkasin rõõmust nutma. Südamest kohe. Ja see oli nii hea tunne. Kui ma veel praegugi selle peale mõtlen, siis süda on soe. Asi oli väga lihtne, mulle öeldi, et mind igatsetakse. Väga. Ja see, kui keegi ütleb, et ta sind igatseb, tähendab, et oled talle südamesse läinud. Sellist siirust võiks maailmas rohkem olla.
Mõistan aina vähem inimesi, kes on kui koorikloomad kõike oma sees hoiavad. Ma tahaks, et sa karjuks, kui miski ajab su keema. Ma tahan, et sa nutaks, kui sul on valus. Ma tahan, et sa ütleks, kui sulle midagi ei sobi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et sa naeraks. Kasvõi üksi liftis.

Selline elutarkus siis täna minu poolt. Take it or leave it.

Tuesday, March 30, 2010

Mida sina teeksid?

Ehita omale ise maja. Kui tahad, võid katusele panna kivid, kui tahad, pane kasvõi pilliroog. Ehita seinad kivist või puidust. Eks ise tead, mis ilusam või praktilisem on. Värvi laed ja seinad. Aknaraamid võid ka kollaseks värvida kui tahad. Kui tahad kaminat või ahju, pead konsulteerima mõne targemaga, kes oskab selles osas soovitusi anda, või hädast välja aidata. Põrandale pane vaip, voodi magamistuppa. Küünlad ja lilled ja muu pudi-padi laota laiali, kui pead neid oluliseks. Ja uksele pane kindlasti lukk ka. Varuvõtme võid anda neile, kes on su koju oodatud. Sahtel jäta tühjaks sellele, kes sinu kodus enamuse oma ajast veedab. Ja veiniklaasid... Neid hoia kapis juhuks, kui tahad kellegagi mõnikord juttu ajada.
Loo enda ümber selline maailm, nagu sa ise tahad.