Need ei ole minu sõnad

*Kujutlegem, milline oleks elu ühegi vaenlase või takistuseta. Võib-olla tundub see alguses päris tore ning paari kuu vältel võiks seda ju katsetada. Kui aga inimest jätkuvalt sel viisil (nagu last) kohelda, muutub ta peagi sültjaks massiks, kelle vaimne ja emotsionaalne arengutase vastab vasika omale. Just eluvõitlus teeb inimesest selle, kes ta on, ning vaenlased ja takistused on need, kes panevad meid proovile.

*"Borgia aadlisuguvõsa võimu ajal kestis Itaalias kolmkümmend aastat pidev sõda, vägivald, tapatöö ja veresaun - aga just nemad andsid maailmale Michelangelo, Leonardo da Vinci ja renessansi. Šveitsis valitseb vennaarm, viissada aastat demokraatiat ja rahu, ning mis on selle tulemus? Käokell!"(Graham Greene)

Mille ma võtaks kaasa?

Minu valik oleks eelkõige praktiline - ei mingit pahna, mida ma kasutaks vaid korra. Ei midagi sellist, millest ma tegelikult ei hooli - jätaksin selle kellelegi teisele. Oleksin kriitiline ka asjade suhtes, mis esmapilgul tunduvad mulle olulised, aga mille olemasolu olen mingil ajal unustanud.
Vajaksin vaid üksikuid asju. Selliseid, milleta ei saaks ma eales hakkama, või mis on asendamatud. Ainuke asi, mis minuga alati kaasa reisib, on üks sinine kaelkirjak, kellel otsest kasu polegi. Ta oskab lihtsalt õigel ajal vait olla ja noogutada, kui teab, et ma seda ootan.


*Lähme õue ja vaatame, kas lind situb pähe või ei. Selles mõttes, et siis kui situb, tähendab see õnne.
*Armudes petab inimene kõigepealt iseennast ning seejärel kõiki teisi. Seda kutsutaksegi romantikaks.

-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-

Ma usun saatusesse, aga praegu tundub küll nii, et see sündmustejada, mis minu poole lennupostiga saadetuna lihtsalt pähe sadama on hakanud, on vale adressaadiga. Kui vaataksin seda kõike kõrvalt, oleksin unustanud suu lahti juba esimeste sündmuste juures. Edasi oleksin lihtsalt arusaamatute suurte silmadega pealt vaadanud.
Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, leiab post mind üles. Tunnen neid vastikuid hetki, kui ma saan aru, mis saatus mulle järgmisena saadab, juba ette. Külmavärinad ja kurk on kuiv. Mõtetest on saanud paks vatt, mille seest üht kindlat on raske eristada.

Ja siis... on see hetk. Korraks kõrvulukustav vaikus, mille asendab mu südame pekslemine, külmad käed ja jõnks läbi kõhu... (-Teile on saabunud uus saadetis. Kõike paremat soovides ja järgmise korrani, Saatus-).

*"Kui kahel inimesel on midagi rääkida, siis nad räägivad omavahel. Kui ei ole, siis ei räägi."
*Ära tee oletusi, kui sa pole kindel.
*"Teeme nii, et kui midagi on, siis ütle."
*"Mulle meeldib asju kaine mõistusega teha."

Kunstnik, kes kaotas pintsli

Istud rannas liiva peal. Meri ulatub peaaegu varvasteni, jättes iga uue lainega liivale uued jäljed. Linnud kuskil kaugel kividel ja päike veelgi kaugemal. Taevasse on justkui pintsliga maalitud pilved. Üksikud ja natuke nukrad. Aga seevastu sädelevad kõik liivaterad päikse paitavate kiirte all, joonistades su silmade ümber rõõmukurrud.
Võtad peotäie liiva ja lased selle sõrmede vahelt läbi. Üha uuesti ja uuesti. Kuni mõistad, et pihku jäävad vaid üksikud terad. Liiva sosin on nii vaikne, et seda on vaevu kuulda. Ja jäljed, mis mööda veepiiri viisid kuskile kaugusesse, on ära pühitud.
Aeg on kaotanud tähenduse ja sina oled saanud väikseks liivateraks. Täpselt samasuguseks nagu need ülejäänud, kes su sõrmede vahelt läbi libisesid.

Hingel tuleb lasta hingata, südamel rääkida...

On hetk, kus kõik on öeldud ja tehtud. Pole midagi ei sinu ees, kõrval, taga ega ka all. Oled kerge kui sulg. Sa oled nagu päiksekiir, mida on võimatu oma käte vahel hoida. Ja suits, mis hajub. Nii nagu ka aeg ja kõik muu kaduv. Pole tundeid, sõnu, ega ka südamelööke.

On hetk, kus kõik tundub vale. Asjad on paigast nagu kella hammasrattad, mis omavahel ei nakku. Muusika on rütmist väljas ja üldsegi sajab taevast pussnuge. Sõnad koosnevad piltidest ja lombid on ookeanid, kus kummist pardid oma sulgi pesevad.

Aga see hetk, kui pühapäevahommik äratab sind musiga põsele ja pärlikarpidest tulevad välja ilusad pärlid, on käegakatsutav. See ei ole võimatu. Sõnad tunduvad õiged ja oeh... See on see hetk, kus avastan, et kogu selle aja magas õnn mu padja all.

*Muutused on otsuste tagajärg.

*Kõik, mis lähtub endast või spontaansest kirest, hakkab kandma. Ehkki see võib aega võtta.

Breaking point vs boiling point

Aeg.
Kordumatu.
Nüüd.
Praegu.

Olen oma elus kohas, kus ma ei oleks iialgi osanud arvatagi end leidvat. Olen kaotanud selle, mis mul oli olemas varem ja leidnud selle, mida mul varem polnud. Uued killud... ja kaotatud vanad. Minu mõtted on saanud taas kirjaliku kuju. Ning ka suulise.

Ma olen muutunud. Miski on hoopis teisiti ja ma ei mõista veel päris hästi oma uut mootorisüsteemi, mis tegi suurima lühise. Hirm. Reaalsus. Selgus. Kegendus. Raskustunne. Tänutunne. Emotsioonitus. Headus.

Jah. Olen olemas, aga ei tea mis kujul. Ja eesmärk? Küsimused, mille olen esitamata jätnud, on leidnud vastuse. Kõik ei ole nii lihtne nagu filmides tundub. Olengi üks kaader, mis vahepeal kaduma läks, aga siis tuli välja, et sinna oli midagi peale lindistatud. Niiet taastamistööd võtavad aega. Tekitatud kahju võib olla tagasipöördumatu.

***

If stars don't align,
If it doesn't stop time,
If you cant see the sign,
Wait for it.