Olen praegu voodis. Teki all. Üksi. Villased sokid on jalas ja kaks tekki on peal.
Sellest võib juba järeldada, et kõik ei ole väga hästi. Olen kuskilt kinni püüdnud nii palju külma, et minu mandlid on otsustanud paiste minna ja kurk valutama hakata. Asi ei ole veel õnneks nii kaugel, et ma neelata ei saaks, aga hirmus on ikkagi (kolm korda üle vasaku õla)... Ei taha haigeks jääda!
Nojah, tegelikult pole väga ime, sest kui täna Pärnus käisin, siis sumpasin saabastega vees. Kummikud on ju kodus...
Minu hommik oli ülimalt varane: 4.30 oli äratus. Jube. Nüüd on selline tunne, et homme ei taha kohe mitte kuskile minna ja kõik on tegemata ka... Mingi ebameeldiv vibe on peal.
Aga Pärnus nägin maja, millel oli aken sisse löödud. Siis nägin veel maja, millel oli aken, aga seinu polnud. Nägin sinist kilesussi, milles mõni hull oli arvatavasti haiglast põgenenud. Siis nägin ühte kodutut kassi, kes oli paks ja kelle karvkate oli nagu üks suur rasta. Ja siis kuivatasin oma läbimärgi sokke kellegi radika peal. Kuskil ärihoones. Olen ikka tark küll. Kahjuks kasu ei olnud sellest midagi, sest "jää"rajal oli vesi peaaegu põlveni...
Mul tuli meelde see, et leidsin eile kuskilt vanu meile, mille olemasolust ma ei teadnud midagi. Natuke nukker tuju tuli peale. Ja läksin üldse 8st magama. Und ei tulnud ikkagi.
Aga ühe asja mõtlesin täna siiski välja. Või lahendasin ära. Ehk siis miks üks kindel asi (kui seda nii võib nimetada, pigem sündmus vist) minus nii palju vastakaid tundeid tekitas. Ja siiani tekitab. Jõudsin järeldusele ka selle osas, miks ma vahepeal ehitan sõnadega enda ümber seina. Aga sellest vb mõni teine kord...

***

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevast keerleb keerleb lund
Kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

Siis sinu suul siis sinu suul
On kogu külm on kogu külm
On kogu kuum on kogu kuum

Kui taevavärv kord mu unistustest puhub
Kõik nii või naa üks kord on muld
Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub
Kas miski katkestab veel und

Siis sinu suul siis sinu suul
On kogu külm on kogu külm
On kogu kuum on kogu kuum

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevast keerleb keerleb lund
Kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld
---

SõnadsõnadSÕNAD

Hmmm... Asi on selles, et mul on viimasel ajal tekkinud selline tunne nagu sõnadest jääks puudu. Tahaksin midagi öelda ja samas leian, et keegi teine on juba öelnud. Kas paremini, halvemini või üldse nii, et ma pole kohe üldse nõus. Mulle ei meeldi vist vahepeal kellelgagi nõus olla. Ja mulle ei meeldi see, et mulle tundub nagu ma ei teaks mida ma tahan ja kuidas. Segane eksole? Aina segasemaks läheb...

See vist ongi mulle omane rääkida millestki mullis, mida keegi läbi torgata ei taha/oska. Vb ma ise ka ei taha. Vähemalt veel mitte ei oska ma seda teha. Huvitav... Kui ma mõtlen selle peale, mida tarka mul üldse öelda oleks, siis minu sisemuses on juba mingi hääl, mis aravab, et see, mis ma räägin on täielik jama. Jah, olen nõus sellega, et osa on sellest tõesti mingi mull (ma ei oska selle asja kohta mingit paremat sõna leida), mida ma olen tegelikult vihkama hakanud. Põrgusse, need mullid! Tahan oma päikesepaistet ja rohelist muru ja seda, et kõik oleks selge nagu allikavesi... Ja allikavesi maitseb väga hästi, muide. Niisama kõrvataha panemiseks.

Nii. Tegelikult ma ei tahtnud sellist asja siia kirjutada... Tuli. Ise. Jälle.
Olen viimasel ajal saanud teadlikumaks sellest, millised on inimesed. Aga siiski olen ma nagu vasikas, kes on esimest korda kevadisel murul. Tahan asju nii nagu mulle tundub, et nad on. Ehk siis ma suudan luua ettekujutuse täiuslikest inimestest ja asjadest, mida tegelikult ju ei eksisteeri. Aga mis on täiuslik? Mingi haiglane jutt sellest, et täiuslikkus on see, kui mitte midagi pole vaja juurde anda ega ära võtta, on täielik jama. Sellist asja pole olemas. Vähemalt minu jaoks mitte.

Siiski, ma suudan mingeid kujutlusi luua, mis rikuvad kõik ära. Ehk siis ma ise olen selles süüdi, kui ma milleski pettun. Aga milleks üldse pettuda? Ma ei tea, ma aravan, et mu mõtted pole piisavalt kontsentreeritud ühele punktile praegu. Nagu mu eesti keele õpetaja mainis ükskord, et ma ei tohiks hõljuda taevastes sfäärides ja peaks oma mõtteid koondama ja selgemaks tegema...
Hahh... Ja mis kasu mul sellest oleks kui ma oleks miss perfect? Ma olengi see, kes ma olen sellepärast, et ma olen selline... Jällegi keeruline. Ma ikka oskan. Vähemalt ma olen jõudnud staadiumisse, kus ma ise saan aru, et mull peab ühel päeval katki minema. Jaatamine on samm lähemal tervenemisele..? Haige ütlus.

Üldse on asjad kuidagi muutunud. Mina olen muutunud.
Ja ma mõistsin seda, et ma armastan seda, kui inimesed on ausad. Ma lihtsalt ei oska sellele kuidagi reageerida, sest ma ise ei oska lõpuni aus olla. Vb kuskil sügaval sees ma tean, mida ma tegelikult öelda või teha tahaks, aga... Aga! Miks? Sest ma ise olen need agad tekitanud. Äkki enda kaitseks? Äkki sellepärast, et ma olen küll usaldav, aga mitte lõpuni... Miks inimesed ei sünni elutargana? Kas sellepärast, et elu oleks liiga lihtne? Miks elu ei võiks lihtne olla? Ja kes on see, kes sellise asja üldse välja mõtles?? Oeh... kui keegi ainult oskaks mu küsimustele vastata ja mu tundeid ja mõtteid formuleerida...

Sõnad on ju nagu savi, mida saab voolida. Kui enam ei meeldi, lammutad ära, paned natuke vett peale ja saad uuesti alustada. Kahjuks on sõnad sellised asjad, mis ei unune nii lihtsalt kui üks mõttetu savist plönn aknalaual.

Vot. Mul on hea meel, kui keegi midagi mõistis, sest ma ise tahaks rohkem selgust. Äkki homme. Või ülehomme...